Mis see on?

Guljaši (gulyásleves ehk tõlkes karjusesupp) algjuured ulatuvad Kesk-Euroopasse, eelkõige Ungarisse. Rammus roog sisaldab veiseliha, kartulit, köögivilju ja magusat ungari paprikat. Roa ajalugu ulatub vähemalt 9.–10. sajandisse, mil steppides ringi rännanud karjused seda suures potis aeglaselt lahtisel tulel hautasid. Kõhutäis pidi olema toitev, lihtsate koostisosadega ja sobima söömiseks ka pika päevatöö järel.

Tänapäeval on guljašš üks Ungari rahvusköögi sümbolitest – seda podiseb kodudes, restoranides ja festivalidel üle kogu riigi.

Algselt valmistati guljašši paprika ja kartulita ning koosnes lihtsalt veiselihast, sibulast ja veest. 18. sajandil alguse saanud ungarlaste armastus paprika vastu muutis aga guljaši maitset täielikult ja sellest kujunes tänapäeval tuttavlik punakas ja aromaatne paks supp.

Millega serveerida? Kuidas säilitada?

Paku traditsiooniliselt värske leivaga, söö supi kõrvale või kasta leeme sisse. Mõnel pool pakutakse kõrvale vürtsikat piprakreemi või eraldi keedetud kartulit, kui supp ise on vedelam.

Maitseb hästi vahetult pärast pliidilt võtmist, kuid tegelikult paraneb mekk järgmisel päeval veelgi, sest kõik jõuab ühtlustuda.

Säilitamiseks hoia külmikus kuni 3–4 päeva, kannatab suurepäraselt ka sügavkülmutamist.

Soojendamisel kuumuta aeglaselt, ära lase liiga tugevalt keema.

Nii saab ka! Hea teada!

Ehkki klassikaline guljašš valmib veiselihaga, leiab roa sünnimaalt ka retsepte sea-, lamba- või metsloomalihaga. Mõnes piirkonnas lisatakse väikeseid jahuklimpe, mis muudavad roa veelgi toitvamaks.

Taimne versioon on samuti täiesti tavapärane – liha asemel pannakse potti paprikaid, kartulit, sellerit ja ube. Maitset aitab tugevdada suitsupeekon.