MAAILMA KÖÖK. PRANTSUSMAA

Pirukas, mis ei lähe kunagi moest

Ragne Värk, 18.10.2025

Quiche Lorraine on üks tuntumaid Prantsuse köögi klassikuid – soolane pirukas ühendab õhulise muna-kooretäidise ja krõbeda võise tainapõhja.

Valmistamise aeg
50 minutit
Kogus
6 portsjonit
Põhi:
  1. 4 dl nisujahu
  2. 0,75 tl soola
  3. 175 g võid
  4. 3 sl vett
Täidis:
  1. 275 g viilutatud (suitsu)peekonit
  2. 4 muna
  3. 2 dl rõõska koort (35%)
  4. 50 g Gruyère’i juustu
  5. 100 g riivitud juustu
  6. 0,5 tl muskaatpähklit
  7. soola, pipart
  1. Sega jahu ja sool, haki juurde külm või. Lisa vesi ja sõtku kiiresti ühtlaseks. Suru tainas lahtikäiva (22 Ø) koogivormi põhja ja äärtele. Aseta kümneks minutiks külma.

  2. Tükelda peekoniviilud ja prae pannil enam-vähem krõbedaks. Sega kokku ülejäänud ained ja maitsesta soola-pipraga. Aseta peekoniribad tainapõhjale, vala peale koore-juustusegu. Küpseta pöördõhurežiimil 175 kraadi juures u 30–35 minutit.

Mis see on?

Soolane pirukas pärineb Prantsusmaa kirdeosast, Lorraine’i piirkonnast. Traditsiooniline quiche koosneb õhukesest muretainapõhjast ja muna-kooreseguga kaetud täidisest, kuhu lisatakse suitsupeekonit. Ehkki küpsetises tõuseb esile juust, ei kasutatud seda algversioonis üldse. See lisandus hiljem, kui roog kogus menukust teistes Prantsusmaa piirkondades ja võõrsil. Tänapäeval on pirukal lugematult variante, kuid quiche Lorraine on kõige tuntum ja seda peetakse originaaliks.

Küpsetise juured ulatuvad 16. sajandisse, mil Lorraine kuulus Saksa valduste hulka. Sõna quiche tuleneb saksakeelsest sõnast Kuchen (tlk kook). Algupäraselt valmistati pirukat kooreta, vaid paksu hapukoore, munade ja peekoniga. Kui piirkond taas Prantsusmaa osaks sai, lisandus täidisesse rammus koor ning tainas muutus õrnemaks ja võisemaks. 20. sajandil sai pirukast rahvusvaheline hitt, eriti populaarne oli see 1970.–1980ndatel Euroopa koduköökides.

Millega serveerida? Kuidas säilitada?

Maitseb kõige paremini ahjusoojalt või toatemperatuuril. Paku värske rohelise salati, mõne hapukoorese kastmelisandi või maitserohkete tomatitega, mis tasakaalustavad rikkalikku täidist. Säilita külmkapis kuni kolm päeva, kuid enne söömist soojenda ahjus või kuumaõhufritüüris. Ent maitseb väga hästi ka külmalt ja seetõttu sobib kaasa võtmiseks piknikule, tööle või metsamatkale.

Nii saab ka! Hea teada!

Ehkki klassikaline variant sisaldab peekonit ja koort, saad seda hõlpsalt kohandada vastavalt maitsele. Taimetoitlase versioonis kasuta peekoni asemel praetud sibulat, spinatit või päikesekuivatatud tomateid. Täienduseks lisa erinevaid juustusorte, mis maitsed teisele tasandile viivad. Peekoni asemel sobib hästi ka suitsulõhe, tuunikala või kana. Samuti võid ühe suure piruka asemel küpsetada muffinivormides minipirukaid.

Soovitused ja nipid:

  • Pirukas aitab edukalt ära kasutada järelejäänud peekonit ja mune.

  • Et küpsetis õnnestuks, peab tainas olema külm ja võine – nii jääb põhi meeldivalt krõbe ja mitte nätske.

  • Taina võid julgelt valmis teha üks-kaks päeva enne küpsetamist! Säilita külmkapis.

  • Kasuta täidises täisrasvast koort, sest see annab siidise tekstuuri ja õige lõpptulemuse.

  • Kõige nutikam on kasutada juba õhukeseks viilutatud peekonit.

  • Mune ära kindlasti eelnevalt vahusta – nii jääb täidis mõnusalt kreemjas.

  • Lase enne lahti lõikamist 10–15 minutit seista, et täidis taheneks ja maitsed ühtlustuksid.